Renessansi ajal valmistasid inimesed jää-äädikhapet metallatsetaadi kuivadestilleerimise teel. Saksa alkeemik Andreas Libafeus võrdles 16. sajandil selle meetodi abil toodetud jää-äädikhapet äädikas ekstraheeritud happega. Vee olemasolu tõttu on äädikhappe olemus muutunud nii palju, et sajandeid arvasid keemikud, et see on kaks väga erinevat ainet. Kuni Prantsuse keemik Pierre Adet tõestas, et kahe aine põhikomponendid on samad.
1847. aastal sünteesis saksa teadlane Adolf William Hermann Kolbe anorgaanilistest toorainetest esmakordselt äädikhapet. Reaktsiooniprotsess on järgmine: esiteks muundatakse süsinikdisulfiid kloorimise teel süsiniktetrakloriidiks, seejärel hüdrolüüsitakse ja klooritakse tetraklooretüleeni pürolüüsiga, saades seeläbi trikloroäädikhappe, ja lõpuks saadakse äädikhape elektrolüütilise redutseerimise teel.
1910. aastal ekstraheeriti suurem osa jää-äädikhappest kivisöetõrvast, mis saadi puidu retortimisel. Selle protsessi käigus töödeldakse kõigepealt kivisöetõrva kaltsiumhüdroksiidiga ja seejärel hapestatakse moodustunud kaltsiumatsetaat väävelhappega äädikhappe saamiseks. 1911. aastal ehitati Saksamaale maailma esimene&# 39 tööstusettevõte atseetaldehüüdi oksüdeerimiseks äädikhappeks ning seejärel töötati välja meetod äädikhappe tootmiseks madala süsinikusisaldusega alkaanide oksüdeerimise teel.